Jõulumuinasjutt

Elas kord ühes metsas väike päkapikk nimega Pärtel, kes armastas väga jogurtit. Ta sõi seda iga päev hommikuks, lõunaks ja õhtuks. Ta ei teadnud, et jogurtis elavad pisikesed piimhappebakterid, kes muudavad piima hapuks ja paksuks.

Ühel päeval otsustas Pärtel teha endale suure jogurtikausi ja lisada sinna marju ja mett. Ta läks metsa ja korjas kõige ilusamad ja magusamad marjad, mida ta leidis. Ta tõi need koju ja pani need jogurti sisse. Siis võttis ta oma mesilasest sõbra Mesi käest purgi mett ja valas selle ka jogurti peale. Ta segas kõik hästi läbi ja hakkas maiustama.

Ta ei pannud tähele, et jogurtis olevad piimhappebakterid olid väga õnnelikud, kui nad said marjade ja mee vitamiine ja suhkrut. Nad hakkasid kiiresti paljunema ja muutusid nii suureks, et Pärtel sai neid näha. Ta ehmatas, kui ta nägi oma jogurtis väikeseid valgeid pallikesi, mis ringi liikusid. Ta arvas, et need on mingid pahalased, kes tahavad tema jogurtit ära süüa. Ta võttis lusika ja hakkas neid välja noppima.

Piimhappebakterid aga ei tahtnud Pärtelile halba teha. Nad olid hoopis väga sõbralikud ja uudishimulikud. Nad tahtsid teada, kes on see suur punase mütsiga olend, kes neid sööb. Nad hakkasid Pärteliga rääkima ja ütlesid talle, et nad on piimhappebakterid ja et nad aitavad jogurtit teha. Nad ütlesid, et nad on väga tänulikud, et Pärtel neile nii head toitu andis ja et nad tahavad olla tema sõbrad.

Pärtel oli alguses väga imestunud, et jogurtis elavad olendid, kes oskavad rääkida. Ta ei uskunud neid ja arvas, et nad valetavad. Ta küsis neilt, kuidas nad jogurtit teevad ja miks nad seda teevad. Piimhappebakterid selgitasid talle, et nad söövad piima suhkrut ja muudavad selle hapuks ja paksuks. Nad ütlesid, et nad teevad seda sellepärast, et see on nende loomulik eluviis ja et see on ka kasulik nii neile kui ka Pärtelile. Nad ütlesid, et jogurt on väga tervislik ja et see sisaldab palju kasulikke aineid, nagu kaltsium, valk, probiootikumid ja vitamiinid.

Pärtel kuulas neid ja hakkas mõistma, et nad ei ole tema vaenlased, vaid hoopis abilised. Ta sai aru, et nad on väga targad ja toredad. Ta vabandas nende ees, et ta neid välja noppis ja ütles, et ta ei teadnud, kes nad on. Ta ütles, et ta on väga huvitatud nende elust ja et ta tahab rohkem nendega suhelda. Ta küsis neilt, kas nad tahavad temaga koos elada ja jagada tema jogurtit.

Piimhappebakterid olid väga rõõmsad, et Pärtel neid aktsepteeris ja et ta tahtis nendega sõbrustada. Nad ütlesid, et nad on nõus temaga koos elama ja et nad lubavad teha talle parimat jogurtit, mida ta kunagi maitsnud on. Nad ütlesid, et nad on väga õnnelikud, et nad leidsid sellise hea sõbra nagu Pärtel.

Nii saidki päkapikk Pärtel ja pisikesed piimhappebakterid sõbraks. Nad elasid koos Pärteli majas ja jagasid kõike, mis neil oli. Nad rääkisid palju omavahel ja õppisid teineteiselt uusi asju. Nad olid väga õnnelikud ja rahulolevad. Ja Pärteli jogurt oli tõesti kõige parem jogurt, mida keegi kunagi proovinud oli.

Kui jõulud lähemale jõudsid, otsustasid piimhappebakterid aidata Pärtelil ja teistel päkapikkudel kingitusi teha ja jagada. Nad kasutasid oma oskusi ja võimeid, et muuta piim ja muud toiduained maitsvaks ja tervislikuks. Nad tegid erinevaid jogurteid, juustusid, võid ja muid piimatooteid, mida nad kaunistasid marjade, mee ja pähklitega. Nad pakkisid need ilusatesse karbikestesse ja kirjutasid peale soove ja tänusõnu. Nad andsid need Pärtelile, kes viis need lastele, kes olid olnud tublid ja head. Lapsed olid väga õnnelikud, kui nad said sellised maitsvad ja kasulikud kingitused. Nad tänasid Pärtelit ja piimhappebaktereid südamest.

Nii said Pärtel ja piimhappebakterid veelgi paremateks sõpradeks ja tegid palju head nii endale kui ka teistele. Nad elasid kaua ja õnnelikult ning nautisid oma jogurtit iga päev.